Giuseppe Verdi
muutis nad antud lõikude keskpunktiks. Üleminekud retsitatiivseilt vormidelt anoosseile on
mõlema alge sünteesina Verdi-päraselt meloodilised.
Itaalia ooperiteatri kontseptsioonidest taganemata tõstis Verdi seikspiirlikke kirgi ja
kontraste kajastava orkestri võrdõiguslikuks tegevustikust osavõtjaks. Laululisus ilmus
instrumentaalpartituuri täpselt sama enesestmõistetavusega nagu deklamatsioonilisus
vokaalpartiisse. Mõõdukalt kasutab helilooja ilmekat juhtmotiivistikku, harmoonias ja
orkestratsioonis pole vanade itaalia ooperite harjumuspärasest käsitlusest jälgegi. Tungimine
inimsüdamete kõige varjatumaisse soppidesse, elamusliku dünaamika järjekindel väljatoomine
ning isikliku tõusmine tuumakaiks üldistusteks on varasemast täiskaalulisem.
Verdi loominguline ind ooperi kirjutamisel oli plahvatuslik, kõrged olid ka tulemused.
Uuekvaliteedilisest itaalia muusikalisest draamast sai maailma ooperiliteratuuri tippteoseid.