Perekonna vaesuse tõttu sai väga lünkliku hariduse, mida püüdis hiljem igati täiendada, jõudes isegi ülikooli. Samal ajal tegi ta läbi karmi ja seiklusrikka elukooli. Edu saavutamata läks London Alaskasse kulda otsima ning avastas seal endas kirjanikukutsumuse. Valmisid Alaska-teemalised väga populaarsed novellikogud ,,Hundipoeg" (1900), ,,Kauge Põhja jutud" (1900) ja ,,Pakase lapsed" (1902). Nende teemadeks ja juhtmotiivideks on raske eluvõitlus keset lumevälju, võitleja-karakterid, traagilised kokkupõrked, vabadusearmastus ja inimese ülistus. Külma maa elanike lihtne ja looduslik elu huvitas lugejaid väga. London kirjutas ka filosoofilise alltekstiga loomaromaane ,,Ürgne kutse" (1903), ,,Valgekihv" (1906). Vähem tuntud on tema romaanid ,,Merehunt" (1904, koos Saul Bellew`ga), ,,Mäng" (1905), ,,Enne Aadamat" (1906), ,,Smoke Bellew" (1912), ,,John Odraiva" (1913), ,,Kuuorg" (1913). Saavutatud
tollal vaid 14-aastane, ning töötas toimetajana ajakirja ,,Southern Literary Messenger" juures. Sellele järgnesid puuduse ja rännakuaastad, mil kirjanik tegi kaastööd paljudele ajakirjadele. Poe kuulsaimateks luuleteosteks on saanud need, mis ta kirjutas elu lõpupoole, naise haiguse ajal. 1845. aastal ilmus luulekogu ,,Kaaren ja teisi luuletusi". ,,Kaaren" on suurepärane näide kõlaefektidest, oskuslikest siseriimidest ja kordustest, selle juhtmotiivideks on surm ja armastus. Luuletus areneb kahekõnena luuletaja ja ootamatult kambrisse lennanud kaarna vahel. Teises tuntud luuletuses ,,Kellad" asenduvad elu alguse, nooruse ja rõõmu helid lõpuks matusekella lohutu kajaga. Ka luuletuses ,,Annabel Lee" on teemaks armastatud naise surm. Poe lüürika olulisim kujund on unelm ja nägemus, mis vajutab värssidele kõrgenenud tundlikkuse pitseri. Poe avaldas 1848. aastal filosoofilis-kosmogoonilise proosapoeemi ,,Heureka", mille pühendas W
annaabi.ee 
