Ideoloogiline sula e. kuldsed kuuekümnendad
Näitekirjanduses langes pööre 60ndate teise poolde ning oli seotud eelkõige Paul-Erik Rummo,
Mati Undi ja Enn Vetemaa loominguga. Tähtteoseks tol ajal sai Paul-Erik Rummo
,,Tuhkatriinumäng", mis kujutab tuntud muinasjutu järellugu 9 aastat hiljem: Prints tuleb
Perenaise majja, et välja uurida, kas ta on naiseks saanud tõelise Tuihkatriinu või hoopis
peretütre. See lugu on tõe otsimisest ja selle mõttetusest.
Realismilaadsemas stiilis on Juhan Smuuli rahvatükk " Juhnu Jõnn ehk Metskapten" ja
rumalust naeruvääristav ,,Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi".
Paguluskirjanduses ei juhtunud 1960. aastatel midagi kodueesti kiire elavnemisega
võrreldavat, samas võib seda ajajärku pidada pagulusproosa kuld/ajastuks, mil loodi hulga
kaalukaid teoseid. Ilmusid Karl Ristikivi ajaloolised romaanid, Bernard Kangro Tartu-
romaanid ja muud ( A.Kalmus ,,Juudas"). Paguluskirjanduse funktsioon oli oluliselt muutumas :