"juhmidest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori siunamisest, kelle õhturoog ilusal heledal tulel kõige kaduva teed läks. Trouillefou andis märku ja hertsog, keiser ja santlaagrid asusid hobuserauana kahele poole trooni, kuna Gringoire, keda ikka veel kõvasti kinni hoiti, keskel seisis. See poolsõõr koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua keskel valitses Clopin Trouillefou selle nõukogu doodzina, selle peerkonna kuningana, selle konklaavi paavstina * juba oma vaadi kõrguse, siis ka selle imelikult kõrgi, julma ja hirmsa ilme tõttu, mis ta silmaterades sädeles ja mis ta loomalikku, metsikut suliprofiili veelgi rõhutas. See oli nagu metssea pea seakärssade keskel. «Kuule!» ütles ta Gringoire'le, paitades rakkus käega oma vormitut lõuga. «Ma ei näe