palus tal tulla Prüülo kaljule, Niilodis. Niilodi on väike küla mere ääres mille kohta on öeldud, et see on ära nõiutud ala. Merili oli üks Niilodi elanikest. Kaljule jõudes nägi ta, et kivikaare all istus keegi, kuid ei saanud hästi aru, kes see oli, sest tal oli rätik ümber. Loomulikult arvas ta, et see on tema ema ja hakkas lähemale liikuma. ,,Kas see oled sina ema? Ma tahtsin sind jubedasti näha. Mul oli väga raske ilma sinuta. Ma olin nii noor, kui ma sinu kaotasin, kuid sellel pole vahet enam.'' kuid vastust ei tulnud,,Miks sa ei vasta mulle ema?'' Inimese kuju hakkas kalduma ja kukkus külili. Merili nägi seda ja tahtis sinna rutata, kuid sellel hetkel lõi vastu kaljut suur laine ja Merili pidi kätega näo katma, et vett silma ei läheks. Kalju poole tagasi vaadates ema ta enam ei näinud. Merili jooksis rannikule. Rannik ei olnud suur
kui mõelda mis ma ilma emata ja isata peale hakkan? Viies Päev Ärkan lastehaiglas küsin mis minuga on ??kus mu vend on?? armas lastearst vastab et sa oled kõigest ülekontrollimisel ning su vend samuti siin kõrval palatis ;)vaatan ringi kui mulle meenub eilne päev ma hakkan taas nutma kuid arst püüab mind lohutada. kuid kahjuks on see täiesti võimatu kuna eks ma arvan et kõik oleks sellises olukorras niimoodi teinud kuna su vanemad surid jubedasti !?!?!siis jään magama näen ilusat und kui ärkan mingi pinina peale arst tormab mu palatisse ja karjub et äsja sai su vend surma. ma ei suuda uskuda ma sain lihtsalt soki! ma hakkasin alles tüki aja pärast taipama mida arst tegelikult karjus siis hakkasin ka automaatselt karjuma ja nutma ning samas ka halama. olen olen TÄIESTI üksi!! mulle meenus raamat mille ma sain jõuludeks kus oli kirjas "must surm" taipasin et see kõik
Tema liigutused muutusid nii siivituks, et juuresolijad pöörasid silmad ära. Ta kisendas ühtevalu, ennast ise kätega ära narrides: ,,Tule juba, niku mind!" (Üks teine kord) nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki, tehes seda mõeldamatult kiiresti. Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale pole enam sünnis vaadata; nende silmad olid pärani ega pilkunud üldse. Nad ajasid äkitselt jubedasti pasite läinud ja mustaks tõmbunud kange ja vinnidega kaetud keele suust välja. Nad painutasid ennast tagurpidi, kuni pea puutus vastu jalgu ning kõndisid niimoodi imestamapaneva nobedusega ja pikka aega ühtejärge. Nad tõid kuuldavale nii koledaid ja nii valje karjeid, mida keegi polnud varem kuulnud. Nende suust tuli siivutuid sõnu, et ka kõige ärarikutumad meesterahvad oleksid neid häbenenud. Kurjast vaimust vaevatuid etendas olid nunnad hakanud ka ise uskuma, et nad ongi
annaabi.ee 
