V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Alumisel korrusel, keldris, asus niisiis kõrts. Sinna mindi madalast uksest ja järsust trepist,
mis oli jäik nagu klassikaline aleksandriin. Ukse kohal sildi asemel oli mingi plätserdis, mis
kujutas vastsete müntide kuhja ja tapetud kanapoegi ja kus seisis naljatav kiri:
«Hingekellalööjate kõrts.»
ühel õhtul, kui Pariisi kellatornidest oli juba helisenud tulede kustutamise signaal, oleksid
vahiseersandid jubedassse Imede öue sattudes võinud märgata, et hulguste juures käis
elavam askeldus kui muidu ja et seal rohkem joodi ning kõvemini vannuti kui tavaliselt. Ka
väljas platsil oli hulguseid salgalkaupa koos, nad sosistasid isekeskis, nagu seisaks neil ees
midagi tähtsat; siin-seal kükitas maas mõni suli ja ihus tänavakivil oma raudnuga.
Kõrtsis endas viis viin ja mäng mõtted kõrvale sellelt, mis tol õhtul kõigi hulguste peas
annaabi.ee 
