Nüüdiskirjandus
Ka seal on see puhtalt esteetiline vägivald.
Ja selle kujutamine peaks kaasa tooma ilma ideoloogiata esteetilist naudingut. See vägivald
peaks olema ilus.
Ühe ajastu hoiakud paigutatakse siin teise ajastusse ja selle kaudu teikitatakse selles aja
määratluses segadus, võõritatakse seda aja määratlust. Sellist võtet nimetatakse
anakronismiks. Nt ka Jaan Undusk näidendis ,,Gevedo" (???).
Nendel juttudel eriti peenet ja originaalset süzeed ei olegi. Mõne lühema jtut puhul võiks
rääkida üldse süzee puudumisest. Aga Õunapuu on väga tugev olukordade looja ja
konstrueerida. Need olukorrad on väga jõulised, täpselt korrastatud. Selle jõulisuse toob esile
just visuaalsus. Märgatavalt olulisem on siin sõnadega mingite piltide loomine. See on see
kunstniku maailmatunnetus. Ta mõtleb piltide jada kaudu ja pilt on talle oluline. Kui mõelda
seksuaalsusele, surmale ja vägivallale, siis võib arvata, et need on traagilised lood. Kuid
annaabi.ee 
