Sinuhe Mika Waltari
Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe''
filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud
erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga
sarnastab Waltarit Sinuhe kui ,,igavese ränduri'' motiiv, samuti Ristikivi ajaloolistes
romaanides kujutatavate sündmuste ja inimsuhete ehedus.
,,Sinuhe'' romaanile viitavaid detaile on Josephines ehk Fine'is, keda minajutustaja kahe
aastatuhande vanuses muinashauas suudleb, võib leida Neferneferneferi deemonlikkust, naist,
kelle olemus olevat Fine'i isa, van Brooklyni sõnul vanem kui meie usk. Fine meenutab ka
süütut Mineat ja Sinuhe poja ema Meritit. Muuseas hoiatab van Brooklyn, nagu hoiatasid
Sinuhe vanemad õieti küll need, kes lapse vanuigi otsekui Jumala kingitusena leidsid
lootsikus Niiluse kõrkjastikust , et ,,see on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust.
annaabi.ee 
