Me peame rääkima kevinist essee
kuid asi kujunes teisiti. Ma kujutan ette, et ta tundis ennas halvasti, sest ei suutnud tunda
mingit sooja tunnet enda lihase lapse vastu ja ta ei osanud seda seletada. Arstid ja teised
seletasid seda kui sünnitusjärgsest masendust, kuid Eva teadis, et asi ei ole selles, kuigi tahtis
ka ise seda uskuda. Kevini sündimine oli Evale kui pidev meeldetuletus sellest, et ta on nii
külma iseloomuga ning pidev Kevini jorisemine ning nutt ajas teda närvi. Väga hästi on autor
kirjeldanud neid momente, kus Eva on üksi lapsega kodus ning püüab last magama panna või
teda sööta, sest sellest situatsioonis on niivõrd palju meeleheidet ning valu, et ka lugejal tekib
tunne just nagu tal oleks käed väsinud pidevast kussutamisest ning närvid läbi suutmatusest
võtta olukord kontrolli alla. Eva hakkab juba varakult mõistma, et ta ei meeldi lapsele ning, et
annaabi.ee 
