Hirmus just selle tõttu, kuna meedia erinevaid vorme saab kasutada selleks, et levitada oma tõde või panna teisi lihtsalt asju nägema nii nagu X osapoolel vaja oleks. Suuresti võttis mind ,,Teadmised ilma moraalita" arutelu mõiste parimas tähenduses muigama. Kusagil teose keskpaigas jõudsin tõdemuseni, et ,,ma vist nüüd mõistan, kuidas filosoofid, intellektuaalid ja teised väga targad isikud võivad kohati valida elamise vaesuses, kuid samas joovastuda õnnest juba sellest, kui saavad oma mõtteid jagada kellegagi, kes on võrdvärselt intelligentne." Eales varem ei oleks ma osanud arvata, et säärane arutlev kirjandus võiks mulle pakkuda mõtlemisainet JA MEELELAHUTUST nii kõrgel tasemel. Antud arutelu käigus jõuti ka tõdemuseni, et kuigi teadmistel võib olla erinevaid allikaid, ei leidu ühtegi allikat, millel on absoluutne autoriteet. Kui sellele väitele mõelda, tundub et tegemist
seesugune sügavus, millest me ei oleks osanud undki näha. Keldi pärimuse ürgjõud ja maalähedus juhatab meid tagasi elu algaine, elu algelementide- keldi ilmavaate järgi maa ja kivi, tule ja vee juurde. Pimedus ja valgus sümboliseerivad keltide keeldumist sulgeda silmi elu varjukülje, valu ja kannatuste ees; oskust sellest 3 hoolimata rõõmutseda, juubeldada, joovastuda elu jumalikkusest ja täiuslikkusest. Ei leia me ju keldi maailmavaates raasugi sellest ülimalt individualistlikust, võistluslikust, enesekesksest suhtumisest ilma ja inimestesse, mis on omane tänapäeva ühiskonnale. Keldi maailmas tunnetab igaüks enda seotust ja sidemeid kõigi teistega ja see ühtekuuluvustunne ei hõlma mitte üksnes teisi inimesi, vaid haarab endasse ka metselajad, linnud ja loomad, maa enesegi.Selles on äratundmine, et me kõik oleme ühe ja sama elukanga lõimed
Kuid mingil juhul ei olnud mu poolehoid suunatud ametnikukarjääri poole. Ma arvan, et juba siis hakkas arenema minu oraatoritalent neis suuremates või väiksemates sügavamõttelistes diskussioonides, mida ma pidasin oma eakaaslastega. Ma hakkasin väikeseks juhiks. Õppimine koolis polnud minu jaoks raske, kuid minu kasvatamine ei olnud siiski kerge asi. Muudest õpingutest vabal ajal õppisin ma Lambachi koorilaulukoolis laulmist. See andis mulle võimaluse viibida sageli kirikus ja otse joovastuda rituaalide suurejoonelisusest ja kirikupühade ülevast särast. Oleks olnud väga loomulik, kui nüüd oleks muutunud abee amet minu jaoks samasuguseks ideaaliks, kui omal ajal minu isa jaoks oli saanud külapastori amet. Mõne aja kestel oligi see nii. Kuid mu isale ei meeldinud nii tema kaklejast poja oraatorianded, kui ka minu unistused sellest, et saada abeeks. Ja eks ma isegi kaotasin üsna pea huvi selle viimase unistuse vastu ja mulle hakkasid paistma ideaalid, mis vastasid minu
annaabi.ee 
