E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Üksainuke kord! Kas see nii suur kuritegu peaks olema?
Kuritegu küll, alatu tegu, Gabrieli Ole mees! Tahad sa õnnetu tütarlapse usaldust, kes ennast
ilma kartuseta, ilma kahtluseta sinu kaitse alla usaldanud, kurjasti pruukida! Ainus mõte selle
314
peale ajas Gabrielile puna palge. Ta pigistas hambad kokku, tahtis vahvasti põgeneda. Ta astus
kaks, kolm sammu küüni ukse poole ja -- pöördus jälle ümber; ta ei suutnud ennast lahti
kiskuda.
Siin, siin oli tema elu õnn, siin joovastavas karikas, mille sarnast elu teist korda ei paku;
pidi ta sellest puutumata mööda minema? Üksainuke tilk sellest karikast, ja siis -- tulgu mis
tuleb!
Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe.
Lähemal silmapilgul oli «kuritegu» tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja
soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta