ja kulutatud raha hulga järgi. Seejärel analüüsib autor üksikuid pidustusi ja nende kombestikke eraldi. Siin vaatleb ta ettevalmistamise ja läbiviimise korda. Tähelepanu pööratakse korporatsioonidevahelisele koostööle ja suhtlemisele. Pidustused olid kahtlemata ka enesenäitamise vahendiks, seega peegeldasid nad linnas valitsevaid sotsiaalseid hierarhiaid. Nagu juba öeldud sai, nimetati gildide ja vennaskondade raames peetud ilmalikke pidustusi jootudeks(drunke). See oli ligi kahenädalane keeruka programmiga pidutsükkel, kus bankettide kõrval olid olulisteks tegevusteks siseruumides ja tänavatel tantsimine, paraadid, piigivõitlused ja muud meelelahutused. Autor teeb sissejuhatuses lugejale selgeks oma uurimuse ülesehituse ning tutvustab terminoloogiat. Järgneb historiograafia ja allikate tutvustamine. Saame ülevaate pidustuste uurimisajaloost nii Lääne-Euroopas kui Eestis ja
nii pidi enamik inimesi leppima kohalike maitsetaimedega, mida tarvitati suvel värskena ja talvel kuivatatult. Kirjalike allikate ja arheoloogia andmetel kasvatati keskaja Liivimaal peterselli, aedruuti, sibulat, rõigast, küüslauku, aedtilli, kummelit, salveid, mädarõigast, aedsellerit, unimagunat jm. (1) Levinuim maitseköögivili Liivimaal oli sibul, seda on mainitud mitmes kirjalikes allikas. Sibulaga maitsestatud toite pakuti nii ordumeistri vastuvõtu auks kui ka gildide jootudeks korraldatud pidusöökidel. (1) Kirjalike allikate järgi tarvitati maitsetaimedest teistest rohkem peterselli, eriti petersellijuuri, mida Tallinnas pidusöökideks varutud märkimisväärsetes kogustes. Suhteliselt palju on juttu veel mädarõikast, sinepist ja küüslaugust. (1) Õlle tegemisel läks vaja humalaid. Väikese osa humalavajadusest rahuldasid metshumalad. Toitude magusaks tegemisel kasutati keskajal peamiselt mett, sest suhkur oli luksuskaup, mille
annaabi.ee 
