Silmapiir on koondunud maali ülaossa, natuke madalamale Mona Lisa silmadest. Töö rütmi loovad värvid ja vorm. Rütm on pigem reeglipärane. Liikumise suund saavutatakse valguse ja varju vahendusel. Dünaamika on pigem ragulik, sujuv. Pingestatus on saavutatud vorme vastandades. Ruumilisus on saavutatud nii värvi- kui ka jooneperspektiiviga. Mida kaugemale, seda tumedamate värvidega on värvitud. Samuti on tumedamad ka varjulised kohad, mis annavad tööle ruumilisuse. Joonperspektiiviga on tagaplaanil näha kokku koonduvad mäed. Teos on maalitud õlivärvidega paplipuust alusele. Sisemine analüüs: Pildil on kujutatud rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naist Lisa del Giocondot. Itaalias ongi maal tuntud "La Gioconda" nime all. Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle
on selge. Hämaras kaotavad aga värvid sootuks oma tähenduse ning olulised on vaid heledad toonid, põhiliselt valge. Perspektiiv on nähtus kus silmapiiril olevad objektid koonduvad ühte punkti, ning üleüldse tundub, nagu muutuksid pikemad objektid kaugenedes järjest väiksemaks. Jällegi eristatakse kahte perspektiivi: joon- ning õhuperspektiiv. Kui kauguse suurenemisel muutub näiliselt ainult vormi suurus siis on tegu joonperspektiiviga. Ent kui muutused ei piirdu ainult sellega, vaid muutub ka värv, on tegu õhuperspektiiviga. Joonperspektiiviga saab üsna palju mängida, kui seda õieti ära kasutada, nii saab näiteks muuta suured ruumid väiksemaks ja vastupidi, kuid seda eeldusel, et on ainult üks vaatekoht, sest kõrvalt vaadatuna võib see hoopis kentsakana tunduda. Õhuperspektiivis tuleb arvestada sellega, et mida kaugemale antud
annaabi.ee 
