Biosüstemaatika teooria ja meetodid
viinud praktiliselt rakendatavate tlemusteni. Nii piirdubki evolutsiooni-
line süstemaatika siiani teoreetiliste arutlustega, praktikas aga kas fe-
neetilise süsteemi juurde narratiivse (jutustava) ebakonkreetse evolutsioo-
niteemalise kommentaariumi lisamisega, või (sagedamini) parafüleetiliste
rühmade loomisega. Viimane toimub fülogeneetilise süsteemi "parandamise"
teel, eristades autapomorfsete tunnuste poolest teistest erinevaid takso-
neid. Kui joonistaksime sellise eristamise tulemuse "kladistika graafiliste
vahenditega", võiksime näha näiteks klaadi (endist monofüleetilist pere-
konda), mille üheks terminaalseks taksoniks (harutipuks, niisiis eeldata-
vasti liigiks) on teine perekond või isegi sugukond.
Evolutsiooniline süstemaatika peab klassifitseerimisel, taksonite ühen-
damisel tähtsaks ka sümplesiomorfseid tunnuseid (vrd. joon. 12).
Lisaks metodoloogilistele vasturääkivustele ja eksimustele loogika vastu
annaabi.ee 
