Mein Kampf
mulle täiesti selgeks, et ma pean hakkama kunstnikuks. Minu joonistamisalased võimed olid
vaieldamatud just need olid mu isa jaoks üheks argumendiks panna mind reaalkooli. Kuid isa ei
lasknud isegi tekkida mõttel sellest, et see võiks saada minu elukutseks. Vastupidi! Kui ma esimest
korda, lükanud tagasi isa lemmikidee, küsimusele, kelleks ma ise tahaksin saada, ütlesin
kunstnikuks, oli isa vapustatud ja äärmiselt löödud.
"Joonistajaks? Kunstnikuks?"
Talle näis, et ma olen hulluks läinud või oli ta valesti kuulnud. Ent kui ma täpselt ja selgelt kinni-
tasin talle oma mõtet, viskus ta mulle tema iseloomule omase otsustavusega kallale. Sellest ei või
juttugi olla.
"Kunstnikuks? Ei, ei iialgi, kuni ma elus olen!"
Kuid kuna poeg oli muude joonte hulgas pärinud isalt ka tema kangekaelsuse, kordas ta sama ot-
sustavuse ja kindlusega oma isiklikku seisukohta.
Kumbki pool jäi oma juurde
annaabi.ee 
