V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
lein oli teist leina leevendanud.
Muidu oli ta hea inimene; ta elas lõbusalt oma kardinalielu, tundis meeleldi rõõmu
Chaillot' viinamägede kuninglikust veinist, ei vihanud Richarde-la-Garmoise'i ega
Thomasse-la-Saillarde'i, jagas almuseid rohkem noortele tüdrukutele kui vanadele naistele ja
kõige selle pärast meeldis ta Pariisi lihtrahvale. Teda saatis alati väike kõrgemast soost
piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist
osa võtma. Ja nii mõnigi kord oli Saint-Germain d'Auxerre'i auväärt
koguduseliikmed Bourboni lossi valgustatud aknaist õhtuti mööda minnes nördinud, kuuldes
sealt samu hääli, mis päeva ajal neile missat olid laulnud, nüüd klaaside kõlinal jorutavat
paavst Bene-dictus XII joomalaulu «Bibamus papaliter» paavsti oma, kes oma tiaarale veel
kolmanda krooni lisas.*
1 Joogem paavstlikult (lad. k.).
31