Eesti naisvõimlemine muutuvas ajas
diplomeeritud spordiõpetajana tagasi Saksamaalt, kus ta õppis Kalevi stipendiaadina. Berliinis
tutvus ta põhjalikult Rudolf Bode ja teiste Lääne-Euroopas levinud võimlemissüsteemidega.
Neile olid iseloomulikud mitmekülgsed käteharjutused (tõuked, tõmbed, surumised, silitused),
vetrumised, hoo -ja laineharjutused. Ernst Idla lülitas õpitu loominguliselt oma originaalsesse
naiste võimlemise süsteemi, sidudes selle oskuslikult kõnni ja jooksuvormidega, kehakooli
harjutustega ning rangete nõuetega õige tervisliku rühi koolitamisel. Ta rühutas ka liigutuste
sisemise tunnetamise, kaasaelamise vajalikkust, st väljenduslikkust, nagu seda tehti Bode
koolis.
2
A.Raudkatsi ja E.Idla ümber koondusid mitmed enrgilised ja andekad inimesed, kes olid end
võimlemise alal täiendanud Saksamaal, Rootsis või Soomes.
Nagu kogu Euroopas ja Ameerikas levima hakanud tantsulise liikumise koolkonnad, avaldasid