Mina ja Minu Maailm on väsinud vihkamast
tahtmise juures ei suuda neid kilde keegi kokku panna, siis ma tahaksin selle inimese
ära hävitada (mitte küll füüsilise vägivallaga, et ma teda piinama hakkaksin, vaid
tekitada talle sellist valu ja nördimust, mida ainult mina tundsin). Sellises olukorras
1
tuleb asju võtta mõistusega ja pigem mängida neid asju läbi oma peas, kanda viha
maalimisse, kirjutamisesse, jooksmisesse. See on hetk, mil tuleks olla üksinda ja teha
kokkuleppe iseenda ja maailma vahel, leida rahu. Alles palju hiljem otsida abi näiteks
sõpradelt.
Hiljem, kui viha on lahtunud ja hävitamise periood on kadunud ja alles on jäänud
ainult nördimus tekib vältimise faas. Selles faasis ma väldin kõiki olukordi ja inimesi,
mis meenutaksid mulle seda olukorda, mis meenutaks mulle kurbust ja viha. Mingil
hetkel kõik halb kaob. Asemele tulevad uued vihkamise objektid ja olukorrad.