E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada.
Kuidas ma siis teda poleks näinud?»
Väike kubjas tantsis ühelt jalalt teisele, vangutas pead, irvitas ja kääksus: «Ei sa mind
peta, vennike, ei sa mind peta. Ta on siin ja siia ta jääb. Jumala eest. Kui sina ei tea, siis
teab sinu poeg.»
«Mis asja?» küsis Jaanus ligemale astudes.
Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: «Vaat', vaat',
seal ta on. Seal ta ise on. Ähää,-pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu?
Mis? Mi-is?»
75
Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: «Mis see tähendab?»
«Kurat teab, mis see tähendab,» vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. «Niipalju
kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.»
«Seda ma ütlen, siin ta on!» kriiskas kubjas uuesti. «Kes see alati. Saar ei istus ja poissi
poputas? Kelle juurde ta nüüdki muidu jooksis kui oma kalli Metsa Jaanuse juurde? Ega ta