Vesi
mineraalveeks põhjavett, millel on mineraalsoolade, gaaside, mikroelementide, orgaaniliste ühendite
jms. rohke sisalduse või muude omaduste (radioaktiivsuse, pH, temperatuuri) tõttu ravitoime. Vees
lahustunud soolade hulk peab geoloogilises mineraalvees küündima vähemalt ühe grammini liitri vee
kohta. Tavaliselt on looduslikus mineraalvees lahustunud rohkem mineraalsooli. Looduses eristatakse
süsinikdioksiidi-, kloori-, raua-, broomi-, sulfaatide-, sulfiidide-, radooni-, räni- ja joodirikkaid
mineraalvesi. Lisaks süsinikdioksiidile võivad mineraalveed gaasina sisaldada ka lämmastikku,
metaani ja isegi väävelvesinikku. Geoloogilist mineraalvett tarvitatakse joogiks (tavaliselt lahjendatult),
samuti vanniveeks ja kompressideks ning aerosoolina sissehingamiseks. Vähem soolased
mineraalveed sobivad joogiks, soolased aga vannideks. Geoloogilistel mineraalvetel on reeglina
spetsiifiline ravitoime, mis sõltub nii nende keemilisest koostisest kui ka vee füüsikalistest omadustest.