"Terroristi käsiraamat"
väikseima kuumu-se, hõõrumise või löögi mõjul, kui nad on valmistatud
puhtamaist
ammooniaagist (ammooniumhüdroksiid) ja joodist. Sellised kristallid pidavat
plahvatama, kui
kärbes neil maandub või sipelgas sisse astub. Majapidamis-ammoniaak sisaldab
teadagi piisavalt
lisandeid, nagu seebid ja abrasiivained, sellest valmistatud kristallid
plahvatavad loopimisel,
muljumisel või kuumutamisel. Detonatsiooniga kaasneb kõva kärakas ja
plahvatuskohale kerkib
punakaslilla joodgaasi pilv. Kuna jood põhjustab korrosiooni ja plahvatus
paiskab laiali ka tahkeid
kristalle, siis hävib mistahes materjali pind, millel kahetsusväärne
detonatsioon aset leiab.
Ükskõik millega kokku puutudes jätab see järele igavesed ja inetud
pruunikaspunased plekid. Ka
gaasiline jood on kuri värk, kuna ta kahjustab kopse ja maha sattununa
plekitab sealgi kõik täis.
Joodi puudutamine jätab nahale pruunid plekid umbes nädalaks, kui neid
otsekohe ja energiliselt
maha ei pesta