"joobumusest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

«Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid karikakraid peale nende, mida aprillikuu aas su lehmade jaoks kasvatab! Aga mina, poeet, 54 3 0 olen välja vilistatud, ma lõdisen, ma olen kaksteist sol'i üüri võlgu ja mu tallad on nii õhukesed, et kõlbaksid su laternaklaasideks. Tänan sind, parvemees! Su onn rahustab mu pilku ja laseb mind Pariisi unustada!» Ta ärkas oma lüürilisest joobumusest tugeva paugu läbi, mis äkitselt õnneliku onni poolt lajatas. See oli ülevedaja, kes omamoodi päeva rõõmudest osa võttes raketi õhku kõmmutas. See kõmakas ajas Gringoire'il kananaha üle ihu. «Neetud pidu!» hüüdis ta. «Pead sa mul ka kannul olema kõigis paigus! Oh jumal, isegi lehmade ülevedajani jätkub sind!» Siis vaatles ta Seine'i oma jalge ees ja teda haaras hirmus kiusatus: «Ah,» lausus ta, «kui meelsasti hüppaksin vette, kui ta ainult nii külm poleks!»