Me kõik teame, et lapsed ikks rohkem eeldavad süüa komme, küpsiseid ja tiedi igasugusi niknäkke, mitte juurvilju ega liha, näiteks. Minu vennaga me lepime alati kokku, et alguses ta sööb kartuli viineritega taldrikut, seejärel ma annan talle magustoitu. Muidugi, paar aastat tagasi ta hakkas kohe nutma, aga mõne aja pärast ta sai aru, et pisarad ei aita ning kõige parem viis kommi saamiseks ongi kokku leppimine minuga. Praegu ta sööb „täiskasvanute“ toitu rahulikult, ilma jonnita, sest teab et pärast ta saab mida soovib. Samuti, lapsed armastavad multikat vaadata. Kahjuks, ikka multikad ei ole parem viis lapse arenemiseks, vaid lapsele on vaja meele lahutust. Selllel juhul taas me lepime kokku vennaga, et alguses ta paneb oma mänguasju kohtadele, me loeme natukene raamatut või ta ise jutustab mulle raamatut (pilte kasutades). Seejärel me vaatame mitu multikaid ning pärast mängime, nii öeldes puhkame telerist
pöördelised punktid lapse arengus. Areng on läbi kriiside edasiliikumine kõrgemale tasemele ainult siis, kui kriis laheneb positiivselt. Kogu lapse käitumine väljendab protesti ümbritsevate vastu, laps oleks nagu püsivas konfliktis nendega. Korralikust perest pärit laps võib hakata vanduma, nimetama vanemaid lolliks, kuigi laps selliseid sõnu varem ei tundnud. Iseloomulik on, et jonnitakse ema ja isaga, mitte võõraste inimestega, näiteks õpetajaga. Eakaaslastega ei jonnita, vaid kakeldakse. Jonnihood tulevad siis, kui laps on kas väsinud või näljane või löövad tal kirevad muljed üle pea. Kui kolmeaastase kriis keerustub, võivad tekkida teise ringi neurootilised, psühhopaatilised sümptomid. Kriisi ebasoodsa kulu korral laps justkui langeks tagasi varasemasse staadiumisse. Võivad esineda öised hirmud, rahutu uni, rasked kõnetakistused, kogelus, äärmuslikult teravnenud negativism ja kangekaelsus, nn hüpofüsaarsed atakid. Need atakid
annaabi.ee 
