Lapsed on alguses head. Kui tahetakse, et nad jääksidki headeks, ei tohi neid suruda käitumisraamidesse, sundida neile peale teadmisi ja oskusi. Ilma hirmuta kasvatus ja vabadus toimivad. Vanemad kohus oleks minu silmis julgeda last austada, julgeda näida, et on alati lapse poolel. Julgeda püstitada mõistlikke nõudmisi. Julgeda kiita. Julgeda olla alati täiesti aus ja alati olemas lapse jaoks. Meil on kombeks võidelda lapse jonniga, unustades, et jonnimiseks on vaja kahte inimest. Laps ei saa jonnida emaga, kui ema ei jonni lapsega. Meie kultuur aga annab tihti automaatse õiguse last korrale kutsuda ja süüdistada. See käitumine võib lapsi traumeerida. Me üritame ennast laste silmis kuudavaks teha. Paljud mäletavad lapsepõlvest ehk ka lauset ,,Laps räägib siis, kui kana pissib!" Vanemad peaksid mõtlema, mil määral nad on sellised vanemad, nagu nad lapsena eales olla ei soovinud.
sõltumatuse vajadus hakkab end maksma panema. Hakkab omandama põhilisi seltskondlikke omadusi, näiteks mänguasja teisele lapsele ulatama. Mängib teiste lastega kõrvuti ja jälgib neid tähelepanelikult, õppides nende suhtlemisest ja mänguasjadega tegelemisest. Võib muutuda armukadedaks, kui teistele lastele rohkem tähelepanu pööratakse. Laps põhimõtteliselt ei jonninud, sest ma ei nimetaks paarisekundilist virisevat häält jonnimiseks, aga ta siiski näitas sellega oma pahameelt, kui ta oma tahtmist ei saanud (nt. kui Maarja teda enam üles-alla ei hüpitanud). Oma mänguasju ulatas ta teistele väga lahkelt, armukadeduse märke ei pannud tähele, aga see oli ilmselt sellepärast, et toas ei olnud peale tema väiksemaid lapsi. · Mõtlemise algus ehk sisemine kujunemine Kui varem tegi laps avastusi keha tegevuse abil, siis nüüd mõtleb ta olukorra enne tegutsemist läbi. Lapsel tekkib võime imiteerida
annaabi.ee 
