saanud.Neil on püsivust. Nad on hoolsad ja ei jäta ühtki tööd pooleli, vaid alati lõpetavad selle, kuid nad on tihti hoolimatud kaasinimeste vastu, kuna nad on ka väga konservatiivsed, isemeelsed ja kangekaelsed ega salli vasturääkimist isegi pisiasjades. Sõnn on püsiv ja kindel nagu kalju. Miski ei suuda muuta sõnni otsust, kui ta on selle kord langetanud. Sõnnid ise ei tunnista end iialgi jonnakateks, pidades end lihtsalt ülimalt kannatlikeks. Sõnn eelistab, et teda rahule jäätakse. Kui talle peale pressida, ilmutab ta kangekaelsust, aga kui õrritada, siis raevu. Kui sõnnile peale ei pressita, on ta lõbus, kuulekas, viisakas, visa ja on vähe asju, mis suudaks tema põhimõtteid kõigutada. Neilt võib kõike saavutada helluse ja armastusega, kuna karjumine ning käsutamine tekitab vastupidise reaktsiooni. Sõnn ja viha
Nõiutakse ka loomi haigeks (lehmadel piim veriseks, emaloom ei võta poegi omaks, loom haige, vana loom ei püsi enam karja juures), loomi aga kaitstakse sellega, kui sarvede vahele pannakse kalavõrk, mis kaitseb kurja silma eest. Nõiduse märgiks võivad olla kuskilt ilmunud nõiakaltsud, muna, loomade juures karvatuustidest kokku pandud pulstid jne. Nõiuti ka inimesi haigeks, õnne nõiuti minema, toitu rikuti. Lastel nõiuti söögiisu ära, lapsed nõiuti jonnakateks ja virilateks. Nõiuti ka inimestele loomi (siile, usse) kõhtu või lutikaid, täid majja. Omaette nõiduseliigiks on veel pulmanõidus. Kuna pulmad on üleminekuaeg, kriitiline aeg. Pulmarongi sõitmise ajal tegid nõiad pulmale ja pruudile nõidumise teel halba. Nõidade eest on kaitseks pulmades kaasas truuska (pulmaisa), kes kaitseb pulma kõiksuguse nõiduse eest. Setu traditsioonis räägitakse praegugi veel, kuidas