Ühel päeval olles saavutanud läbimurde lendamisel kutsuti Jonathan koju jõudes aga häbiposti vastutustundetuse eest ja sealt edaspidi lendas jonathan neist kaugemal ja üksi, kuni ühel pärastlõunal viis saatus tema juurde kaks imepärast kalakulli kelle kaaslennul oli võrratu kooskõla ja Jonathan oli lõpuks leidnud endale kaaslased kellega ületada iseenda ootusi ja tõusta kõrgtaeva sametmusta tühjusesse. Mulle väga meeldis selle raamatu metafoor milleks oli minu jaoks Jonathani lend, mis tähendas, et elus tuleb alati otsida ja seada endale kõrgemaid sihte ning mitte alla anda ka siis, kui kõige lähedasemad sind hukka mõistavad, sest alati leidub lõpuks keegi kes sind mõistab. Raamat oli üpriski sisutihe ning lugemine möödus minu jaoks kiiresti. See oli põnev ning motiveeriv lugemine mis andis inspiratsiooni erineda teistest ja püüelda enda unistuste poole. Samuti paneb teos indiviidi mõtisklema elu üle ning võib aidata depressioonis inimest
- Kuskilt pole pääsu. Olen vaid kajakas. Olen oma olemuse kammitsais. Kui mulle olnuks määratud avastada lennusaladusi, peituks mul ajudes vastav kood. Oleksin ma munast koordunud kiirsööstjaks, eviksin pistriku pusstiibu, - kugistaksin hiiri, mitte kalu. Mu isal oli õigus. Pean selle tobeduse unustama. Pean liituma PARVEGA ja olema, kes ma tegelikult olen - vaene veidravõitu kajakanolk. Õõnes hääl kadus ja Jonathani hing rahunes. Öösel on kajaka koht kaldal ja edaspidi, vandus ta endale, hakkab ta täiesti normaalseks kaldal tukkujaks. Oh, kuidas kõik sellest rõõmu tunnevad! Surmväsinuna rebis ta end sünkmustast merest lahti ning loovis nõrgas vastutuules maa poole, tänulik saatusele, mis oli talle selgeks õpetanud madallendude jõude-venimise. Aga ei, sellega on lõpp! - mõtles ta, see tee on minu jaoks suletud. Katsun unustada kõik, mida õppisin.
annaabi.ee 
