Hiina ja Tiibet
Tiibeti riiklik ajalugu algas
Yarlungi vürstist ja kuningas Strongtengampon valitsusajast (629-650). See kuningas pani
aluse keskusest valitsetavale Suur-Tiibeti riigile, mis lõpuks ulatus välja Ladakhi, Nepaali,
Bengali ja Kukunori aladele. Sellel ajal kasmiiris saadikuna toiminud minister Thinmi
Sambhota arendas välja Tiibeti tähestiku, mida võib lugeda maa kirjakeele arengu alguseks.
Seejärel sai alguse ka budistliku kirjanduse tõlkimine sanskriti keelest ja ehitati Jokhangi
tempel. Peaaegu kogu 7- saj oli Tiibet Hiinaga sõjajalal. Tiibetlased vallutasid 763 isegi Tang-
dynastia pealinna Xiani. Lähedased kaubanduslikud suhted arenesid Bagdadi kaliifidega,
seoses siiditeede jäämisega Tiibeti aladele. Tiibeti monarhia oli võimsaim kuningas
Trisrongdetseni ajal 755-797. Tollal kutsuti tiibetisse ka india munk Padmasambhava, kes
levitas esoteerilist vajrajana- budismi ja asutas 765 Samye kloostriülikooli. Aastal 779 vana
annaabi.ee 
