Tema lavastatud olid ka mitmeid Eesti kultusfilmid, nagu "Vallatud kurvid" (1959), "Keskpäevane praam" (1967), "Metskannikesed" (1980), "Nipernaadi" (1983). 2004. aastal oli Kaljo Kiisk esimene kultuuriministeeriumi ning PÖFFi elutööpreemia laureaat. Kiisa ekraanikujud Lible ja kingsepp Johannes lähevad eestlasele südamesse, neis on inimlikku soojust, elutarkust, andeks¬andmist, eluga leppimist. See viimane joon kuulub ka eestlase eluvaate juurde. Libles ja kingsepp Johanneses tunneb end ära iga eestlane, sest selline see eestlane just ongi. Raskustele alla ei vannu, kangelaseks end ei upita. Sündinud 3.detsembril 1925 Ida-Virumaal, oli ta 17-18-aastane poiss, kui sõda kippus tulema otsejoones ta koju, lapsepõlvemaile; noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder, mis tal läks korda vahetada taas tsiviilriietuse vastu siis, kui isamaa vabaks võitlemine oli juba võimatu. Seikluste ja juhustega pooleks, kuid see vahetus õnnestus
1751 ja 1752 aastal. Tuntud vokaalteosed Missa hmoll BWV 232 Matteuse Passioon BWV 244 toppletkooridele, orkestrile ja solistidele. See teos räägib Jeesuse Kristuse reetmisest ja ristilöömisest. Sõna Passioon antud kontekstis tähendab kannatust. Süzee on Piiblist Matteuse evangeeliumi peatükkide 2627 järgi. See teos sai valmis 1729. aastal. Esiettekanne toimus 15. aprillil samal aastal. Juhatas Johann Sebastian Bach ise.(jätkub) Johanneses Passioon BWV 245, mis on samuti Piibliteemaline, ehk Johannese evangeeliumi peatükid 1819 (Jh.1819). Jõuluoratoorium BWV 248, pühendatud jõulusüzeele jõuluevangeeliumile. Lihavõteoratoorium BWV 249, pühendatud ülestõusmipühadele. Neid teoseid Johann Sebastian Bach kirjutas, töötades Leipzigi Tooma kirikus, mis olid pühendatud tähtsatele kirikupühadele. Tuntud teosed Missa hmoll Matteuse passioon Johannese passioon ligi 300 kantaati
päeva ema hoogusid, mis mõjusid talle väga halvasti. Lisaks kõigele muule halvale, ei olnud tal ka sõpru. Tema ainus usaldusisik ja parim sõber, õde Kreete oli Tais ja temaga ei saanud ta tihedalt suhelda. Lasnamäel oli tal tuttavaid, kellega vahepeal joodi või niisama aega veedeti, aga neile ta oma probleemidest ei rääkind. Talle tegelikult ei meeldinudki nendega koos olla, sest nad ainult jõid, tarvitasid narkootikume, varastasid ja kaklesid. Kõik probleemid järjest kogunesid Johanneses ja tal ei olnud nendest kellelegi rääkida. Koolis oli tal heidiku staatus, temast ei tehtud väljagi, koolitöödega sai ta vaevu hakkama, sest oli palju asju, milles ta pidi järele jõudma, lisaks puudus ta koolist palju, sest ta ei suutnud olla kohas, kus teda halvasti koheldi. Kodus läksid ema probleemid järjest hullemaks, mis survestasid ja mõjutasid Johannest otseselt, kuni ta lihtsalt enam ei suutnud. Ta ei olnud kunagi enne mõelnud enesetapule, kuid nüüd oli ta