"jiitsid" - 1 õppematerjal

Lambakarjus ja aeg

Vooras vaatas lambakarjust kahtlustavalt - ta siidamesse kerkis aimdus, et mingil viisil on seelihtne mees, kes talle sonakuulelikult jiirgnes, teda iile trtlmbanud. Kuidagi oli karjus temalt tema viie votnud - aeg ei liiinud enam edasi ja oli keskelt murdunud nagu oksaraag. Sestapei niiinud nad teetolmus ka oma eilseid jiilgi. Seeoli raske piiev: Vooras lausa lendas mooda rada, vaevalt puudu- tasid tema kerged tallad teed, vaevalt jiitsid nad teetolmu jiilgi. Karjus aga piisis Voora kannul, ei jiiiinud sammugi temast maha, sama kerge oli tema samm, sama nobe tema astumine. Kuid ohtuks olid nad ikka samas kohas kus eelmistelgi piievadel. Nende riided olid tolmust ja higist rasked, jalad paistes. Sonatult andsid mehed end une voimusesse, ja kui nad hommikul leidsid end taas tee algusest, ei suutnud Vooras viha ja nordimust varjata. 00, milline pettumus! 00, milline vaev!