Lambakarjus ja aeg
Sona-
tult heitsid nad tiihtede alla pikali ning sonatult andsid end une voimusse.
Kolmanda piieva hommikul olid nad jiille teekonna alguses. Vooras
vaatas lambakarjust kahtlustavalt - ta siidamesse kerkis aimdus, et
mingil viisil on seelihtne mees, kes talle sonakuulelikult jiirgnes, teda iile
trtlmbanud. Kuidagi oli karjus temalt tema viie votnud - aeg ei liiinud
enam edasi ja oli keskelt murdunud nagu oksaraag. Sestapei niiinud nad
teetolmus ka oma eilseid jiilgi.
Seeoli raske piiev: Vooras lausa lendas mooda rada, vaevalt puudu-
tasid tema kerged tallad teed, vaevalt jiitsid nad teetolmu jiilgi. Karjus
aga piisis Voora kannul, ei jiiiinud sammugi temast maha, sama kerge oli
tema samm, sama nobe tema astumine. Kuid ohtuks olid nad ikka samas
kohas kus eelmistelgi piievadel. Nende riided olid tolmust ja higist rasked,
jalad paistes. Sonatult andsid mehed end une voimusesse, ja kui nad
annaabi.ee 
