"jiiiida" - 1 õppematerjal

Lambakarjus ja aeg

JA AEG ei uskunud ta oma silmi: nad olid samaskohas, kust olid eelmisel piieval reisi alustanud. Kahtlustades piidles ta lambakarjust. See magas rahuli- kult, niigu kuuesiilu sees. Vooras ajas ta iiles, nad raputasid unepuru kuuelt, sidusid sandaalid jalga, votsid saua kiitte ja asusid teele. Vooras oli terve piieva tujutu, jagas karjusele jiirske korraldusi, lasi tal kOTcimaha jiiiida ning endale sada sammu tagapool jiirgneda, kOTcijiille kiisutas karjuse kondima kaugel enda ees.Keskpiieval kiiskis ta karjusel end seljas kanda. Karjus talus koike kannatlikult ning leebe ilme tema niio!t ei kadunud ka koige kumavamatel hetkedel. Ta oli teel, kuid samas ka iira, endiselt kangastusid tem a silme ees lugematud maailma teed, radade algused ja lopud. Endiselt elas ta liibi koikide maailma teekiiijate motteid ja tundeid