AJALOOFILOSOOFIA
vormi, see ei olegi küsimus. Samas on ju erinev, kas kirjutada lugemiseks
teistele kutselistele ajaloolastele või rahvale. White tees, et teadmisi ei ole,
siiski loomulikult ei kehti. On ka ajaloolasi, kes ei jutusta — näiteks Burk-
hardt, Huizinga, annaalide koolkond. . . nemad nii ei jutustanud. Kui see on
aga nii, ei ole ühtegi õigustust väita, et jutustus on ainuke ajaloo vorm.
Järjekorrast rääkimine on siiski jutustus ja ajaloo puhul on tegemist jär-
jestustega. Enne oli nii, pärast oli nii. . . Uurimuse puhul ühest olukorrast,
milles eelnenule viidatakse ainult möödaminnes, on jutustus situatsioonist,
hetkest. Samas järjestustest kirjutamine on ajaloolise uurimuse üks kompo-
nente. Uurimuses see kahtlemata sisaldub. Nagu Mandelbaum ütleb, on ka
oluline, et tekstid sisaldavad ka teadmiste saamise teed. Romaanid teadmis-
te saamist ning tõendamist oluliseks pidama ei pea. Ajaloo puhul oodatakse,
annaabi.ee 
