Üldine Teatriajalugu II
Lavastustel oli iseloomulik hakitud kõnelaad: karjatused, hüüded, kaldumine ekstaatilisusse.
Elusarnasust ja olustikulisust välditi. Ekspressionistlik draama on seisundidraama!
Ekspressionistlikud lavastajad: väga radikaalsed Leopold Jessner, kes kasutas ekspressionismi
klassikalise dramaturgia peal ja Jürgen Fehling, kes lavastas kaasaegset dramaturgiat. Jessner
kasutas lagedat lava, mis oli jaotatud erinevatel kõrgustel asuvateks mängupindadeks, mida
ühendavad trepid. Nn jessneri trepp. Misanstseenid erinevatel tasapindadel. Väga visuaalne
teater. Valgustus oli väga oluline ja seda kasutati lavastuse rütmi markeerimisel. Tihti rakendati
kontrastiprintsiipi: valgusel ja varjul tähendused. Lava kujundasid tihti ekspressionistlikud
kunstnikud.
Ekspressionistlik näitlemisstiil on väliselt surnukahvatu (näod ja grimm). Näitlejate hääl on
läbilõikavalt terav. Intensiivsus, jõulisus, täpsus ja suurepärane diktsioon. Plastika, liikumine oli
nurgeline
annaabi.ee 
