Populatsioonigeneetika eksam
Weinberg formuleerisid 1908.
Aastal teineteisest sõltumatult printsiibi, mis käsitleb genotüübi- ja
geenisagedusi populatsioonis. HW seadust võib lugeda üheks
populatsioonigeneetika põhiseaduseks ja defineerida järgmiselt: vabalt
ristuvas populatsioonis, mis on geneetilise tasakaalu seisundis, püsivad geeni-
ja genotüübisagedused põlvkonniti konstantsed. p2 + 2pq + q2 = 1, kus p ja q
on alleelisagedused kahe alleelses lookuses.
Jenkini arvates pidi igas põlvkonnas kaotsi minema pool pärilikust
varieeruvusest ja
populatsioon pidi muutuma kiiresti homogeenseks. Hardy–Weinberg’i seadus
aga põrmustas lõpuks Jenkini väite.
mendellik pärilikkusemehhanism garanteeris, et alleelisagedused jäävad
konstantseks läbi põlvkondade ja seega geneetiline varieeruvus ei kao
populatsioonist sugugi kiiresti.
Veelgi enam, kui on täidetud kõik Hardy–Weinberg’i seaduse eeldused, siis