20.sajandi luule Eestis
Eelkäijaks said nooreestlasteloomingust Gustav Suitsu armastuslaulud, millega on suguluses
ennekõike Marie Underi luule. Nagu noor Suits,nii luuletas noor Undergi just õnnelikust
armastusest, kuid Suitsuga võrreldes tegi seda oma soole iseloomuliku tundekülluse ja
üksikasjalikkusega.
Armastuse helgem pool tõusis esile ka Artur Adsoni võrumurdelistes luuletustes, küll
pehmes ja leebes toonis, ilma Underi tundeägeduseta. Teiste Siuru luuletajate elamused väl
jendusid vastuolulisemal, isegi traagilisel viisil. Armuõnneja pettumuste, valge ja musta naise
vahel heitles Henrik Visnapuu. Johannes Semper lavastas Euroopa
populaarserahvakomöödia, commedia dell'arte'i tüüpiliste tegelastega tragikoomilisi stseene,
mille peategelane Pierrot kannatas hüljatuse ning armastatud Colombina truudusetuse
pärast. Siurulaste luules avalduvat eluhoiakut võib iseloomustada fraasidega ,,pidu katku ajal"
ning carpe diem! (püüa päeva, kasuta hetke)