Aidata või mitte? Teiste inimeste abistamine on meil juba loomuses. See on nii tavaline, et vahel me isegi ei märka, kui palju me teisi aitame ja kui palju teised meile oma kätt ulatavad. Keda, miks ja kas üldse aidata, see jääb juba inimese enda otsustada. Tean inimesi, kellele ei meeldi aidata, mitmel erineval põhjusel. Üks asi võib olla see, et aitamisest on tulnud ainult kahju. Ka mina olen seda kogenud, et soovides head, tuleb välja ainult halb. Tihti peale on aga abikäsi suunatud valesse kohta. Mõningaid inimesi võib see hoopis solvata, kui teda abistama minna, sest ta võib tunda, et ta ei saagi üksinda hakkama. Minule tundub, et viimasel ajal jääb aitamist aina vähemaks. Sest elu on ju karm ja igaüks on ainult iseenda eest väljas. Keegi ei soovi teha midagi, mis endale kahju tooks. Inimesed on kadedad ja tunnevad salajast rõõmu, kui keegi on abitu. Mõnikord aga ollakse enese õnnet...
Erinevates ühiskondades ja kultuurides on erinevate suhtlussfääride olulisus erinev. Olagnero jt (2008) uurimusest selgub, et Euroopa riikide seas esindab Eesti Skandinaavia mudelit, mille kohaselt perekondlik toetus 3 on vähem oluline kui perekonnavälised toetusvõrgustikud. Siiski ei tohiks perekonna olulisust elukvaliteedis alahinnata. Perekond on oluline inimese individuaalse elukvaliteedi kujundaja (Jeffers ja Dobos 1995). Perekonna peamine roll on sotsiaalse toetuse, abi ja turvatunde pakkumine. Samas on perekonna olulisus inimese elukvaliteedi mõjutajana sõltuvalt elufaasist pidevalt muutuv. Lapse elukvaliteet Lapse elukvaliteet moodustub perekonna kontekstis ja on otseselt mõjutatud perekonna (täiskasvanute perekonnakäitumuslikust, sotsiaalmajanduslikust, kasvatuslikust jne) toimetulekust. Olulised on perekonna elutingimused ja perekonna üldine ühiskonda
annaabi.ee 
