"jazzmuusikule" - 1 õppematerjal

Duke Ellington

pidada muusikaliteks maalideks. Mõnikord avaldub see pealkirjades: "Leegitsev mõõk", "Ilusad indiaanlased", "Maatüdruk", "Videvik kõrbes" jne. Isegi dirigendina jäi Ellington oma suurejoonelise käitumismaneeri poolest maalijaks: kuidas ta orkestri ette astus ja mõne kindla käeliigutusega helilõuendile värvilaike jättis. See võibki tuleneda sellest, et ta tajus oma muusikat kui "mälestuste transformeerumist helidesse". Mälestused on pildid. Ellington on öelnud: "Mälestused on jazzmuusikule tähtsad. Mulle meenub, et kirjutasin kord 64-taktilise pala mälestusest, kuidas ma poisikesena oma voodil lebades kuulsin tänaval meest vilistamas ja sammude kaja kaugenemist." 6 Muusikutee alguses 1923. aastal liitus Ellington viieliikmelise kambaga, kus mängisid juba kolm tema pillimeest: Otto Hardwick-altsaksofon; Sonny Greer-trummid; ja Arthur Whetsol- trompet. USA pealinna järgi, kus Ellington 1899