Mul on ühe korra elus õnnestunud ka temaga koos laulda/mängida. See oli Akordionistide laager, kui Liisi tuli meile laulma Pippi Pikksukka laulu, meie mängisime oma orkestriga talle saadet. See, kuidas Liisi suudab oma häälega mängida või kuidas ta suudab oma häält muuta vastavalt enda tunnetele, see on tõesti super. Kõik need muusikalid mis ta on laulnud, see imeline. „Laula mu laulu“ saates laulis ta Tõnis Mägi laulu „Aita mööda saata öö“ see oli väga jazzilik, veidi rahulik, hea tumedateks sügisõhtuteks. Liis Lemsalu- „Sülita vaid allatuult“. Mul käivad iga kord külmavärinad üle, kui Liis laulma hakkab. Midagi on nii erilist tema hääles. See mahe ja samas nii tugev ja metallne hääl...Ivo Linna on muidugi jällegi väga hea laulu teinud ja Liis tegi sellest väga ilusa kaveri. Väga südamlik ja veidi kurvalaadne. Tema oli minu selle saate lemmik. Viilu Tamme- „65“. Kaverina hoopiski „85“. Ma kuulan sellist
Teine variant - pärineb ladina sõnast "tango", mis tähendab "puutun". Tänapäeval on tango peale mõningast mõõnaseisu jällegi üks maailma populaarseimaid tantse. Buenos Aires, Berliin ja London on tangoklubidest tulvil ning üle kogu maailma kohtuvad tangofännid milongadel - spetsiaalselt tango tantsimiseks mõeldud tantsuõhtutel. Samuti on edasi arenenud muusika: traditsioonilisema Argentiina tango kõrvale on tekkinud ka mõiste "tangonuevo", improvisatsiooniline ja jazzilik. Praegu tantsitakse milongadel enamasti nii vanema kui uuema muusika järgi. Algul tantsiti tangot mistahes sobiva muusika järgi, hiljem hakati looma spetsiaalseid palasid. Tangomuusikat esitas tüüpiliselt orkester, kuhu kuulus viiul, klaver, kitarr, flööt ja akordion. Tangomuusika üheks väljapaistvamaks heliloojaks peetakse argentiinlast Ástor Piazzollat. Tantsu nimetusele on antud erinevaid seletusi: Hispaanias on eksisteerinud
Retsensioon ,,Kevadöös su kõrval käin" Käisin 20. aprillil kell 19.00 Kuressaare Kultuurikeskuses kontserdil ,,Kevadöös su kõrval käin". Kontsert kestis üks ja pool tundi. Esinesid solistina Hedvig Hanson, klaveril Kristjan Randalu, kitarri mängis Andre Maaker, kontrabassi Ara Yaralyan ning trumme Ahto Abner. Muusika, mida grupp esitas, oli jazzilik. Laval oli sinakas valgus, mis mõjus rahuliku ja hubasena. Kogu õhkkond oli meeldiv ja lõõgastav. Esitatav kava koosnes õrnadest meloodiatest. Kontserdil esitati laule, mille tekstide autorid on tuntud Eesti poetessid Marie Under, Ilmi Kolla jt. Esitati ka teisi häid Eesti heliloojate lugusid. Mina käisin jazz-tüüpi kontserdil esimest korda. Laulja Hedvig Hanson mõjus laval väga hästi. Ta oli positiivse energiaga, särav ja rõõmus. Ta lihtsalt ei seisnud laval, vaid elas
Teele Viira bändist polnud ma ennem midagi kuulnud. Väga suurepärase esituse tegi Siim Usin ning silma paistis ka Martin Petermann, sest ta mängis pilli, mille nimeks oli cajon. Millegi pärast jäi Madis Meister akustilise kitarriga tahaplaanile, sest Siim Usina bass kitarr tõmbas rohkem tähelepanu. Kõige meeldivama emotsiooni sain ma siis, kui esitati Nancy Sinatra lugu Bang Bang. Viimasel ajal on tehtud sellest erinevaid mikse ning tema jazzilik esitus oli üks parimaid, mida ma kuulnud olen. Ülejäänud lood olid peaaegu, et tundmatud. Võibolla olin kellegi esituses kunagi neid kuulnud, sest mõned viisid olid tuttavad. Enamik lugusid olid mõnusas jazzilikus rütmis, oli paar jõululaulu, mõned aeglased ja mõned kiiremad lood. Üldjoontes jäin ma kontserdiga väga rahule ning õnneks ei pidanud pettuma. Samas kui võrrelda varasemate kontserdielamustega, siis näiteks 30 Seconds to Marsi kontserdile jäi see väga alla
üldse ei ole või ei ole laval, siis antud muusikalis oli orkester kõigile nähtaval, selleks eraldi ehitatud alusel, mis asus lava kohal. Orkestri koosseisu kuulusid Katrin Peitre, Edmunds Altmanis, Aulis Nemvalts, Andres Peetson, Priit Jääger, Indrek Sarrap, Reigo Ahven. Muusikalis oli palju ilusaid ja meeldjäävaid palasid, aga lugu, mis mulle kõige rohkem meeldis ning meelde jäi oli ,,Mustlane minus". See oli pop-jazzilik lugu, mida kuulates ning vaadates jäi mulje nagu osatäitja mõtlekski niimoodi-et ta ongi mustlane. Veel erines lugu teistest oma karakteri ning olemuse poolest, oli tunda seda mustlaskirge, mis teistele lugudele omane ei olnud. Loo kuulamine tekitas minus ärevaid tundeid ning põnevust, et mis järgmisena tuleb. Ning kuna lugu oli niivõrd kaasahaarav, siis ei saanud ka midagi parata, kui jalg rütmis tatsuma hakkas ning seda ka teistel saalisviibijatel.
Psühhedeelse muusika alguseks võibki pidada Bob Dylani 1966. aasta maikuus ilmunud duubelalbumit ,,Blonde on Blonde". Kuna tollane populaarmuusika seisnes enamjaolt lühikestes, vaid 2-3-minutilistes lookestes, erines too kauamängija oma voolavate lauludega oluliselt. (Wikipedia. Psychedelic Rock. [www]) Pikad, improvisatsioonilised lood olid senini olnud iseloomulikud eelkõige free jazzile, mitte rokkmuusikale, mille juured piirdusid kantri ja bluusiga, aga nüüd sai jazzilik jam omaks pea igale psühhedeelsele bändile. Kui jazziartistid pidasid oluliseks meisterlikkust, siis psühhedeelikud rõhusid meloodiale ja meeleolude tabamisele. Tõtt- öelda tehtigi alguses psühhedeelset muusikat LSD-pidude taustamuusikaks. Kuna psühhedeelne rokkmuusika sai oma ,,ametliku" alguse San Franciscos, kuhu olid 1960. aastate keskpaigaks liikunud palju vabameelsete hoiakutega noori, ühendati need kaks ja nii sündiski acid rock, mida võib lugeda hipiliikumise alustalaks
annaabi.ee 
