"jatuult" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 2 2 ja ranget profiili, vaevalt paistsid riiete alt palja jala varbad, mis jääkülmal kivipõrandal konksu olid kiskunud. Inimese kuju, mida selle nukra katte all vaevu aimata võis, pani värisema. Sellele kujule, kes näis kivisesse pinda sisse kasvanud olevat, paistis võõras olevat liikumine, mõtlemine ja hingamine. Lamades hõredas takuses kotiriides, pealegi jaanuarikuul, paljal graniitpõrandal selles hämaras koldeta kongis, mille längus õhuava väljast ainult põh-jatuult sisse laskis, mitte iialgi aga päikest, ei paistnud ta kannatusi tundvat ega üldse midagi tundvat. Ta oli nagu ta kongki muutunud kiviks ja nüüd keset talve jäätükiks. Ta käed olid kokku pandud, silmad tardunud. Esimesel pilgul võis teda pidada vaimuks, hoolsamalt silmitsedes raidkujuks. Ometi avanesid aeg-ajalt ta sinised huuled hingamiseks 212 ja värisesid, aga nii elutult ja mehaaniliselt kui lehed, mida tuul laiali puhub.