VETERINAARGENEETIKA
biheeliksi pinnal asuv iseloomulik romblohk, mille moodustab kindel nukleotiidide
kombinatsioon.
Ligikaudu samal ajal esitas Crick pideva kattumatu koodi idee, mis seisnes selles, et
koodoniteks on jarjestikused nukleotiidide tripletid, mis omavahel ei kattu. Oma hupoteesi
toestas Crick koos kaastoolistega 1961. aastal. Selgus, et geneetiline kood on toepoolest
tripletne («kolmetaheline»), pidev (ilma «vahemarkideta») ja kattumatu (uhe koodoni
«tahed» ei kuulu eelnenud ega jargnevasse koodonisse) ning geneetilise informatsiooni
lugemine algab DNA kindlast punktist ja toimub uhes suunas.
Cricki ja kaastooliste katsed ei naidanud aga seda, millised nukleotiidid triplettide
koostises erinevaid aminohappeid kodeerivad. Esimesteks koodoni selgitajateks said USA
teadlased Nirenberg ja Matthaei 1961.a.
Teine etapp geneetilise koodi desifreerimisel algas 1964.a, kui Nirenberg ja Leder
leidsid meetodi kindla nukleotiidijarjestusega trinukleotiidide sunteesimiseks. Kuna iga
annaabi.ee 
