Wolfgang Amadeus Mozarti ’’Kuldse klassika’’ sümfooniad
ooperi teosest viimasena, mis tegelt on isegi loogiline, sest siis oli ooperist ülevaade olemas ja
sai kirjutada sobiva avamängu.
Kõige viimasena esitati Igor Stravinski ''Jeu de cartes'' / ''Kaardimäng'', mis koosnes 3.
jaotusest. Sellesse ma ei suutnud eriti süveneda kuna seal olid liiga järsud muutused. Üks hetk on
rahulik ja siis kohe hoobilt on nagu mingi torm lahti läinud ja sellest tormist omakorda tuleb
järsku väga rahulik ja teise rütmiga osa. Jaouste vahel levis korduv rütm, mis meenutas sõdurite
marssimist või mingit ulme filmi. Väga olulisel kohal oli ka selline tagasihoidlik ja vaikne osa,
mis väga kaua ei kestnud, sest kohe tuli taas jõuline ja energiline vahe sisse. Kogu teose lõpp oli
väga dramaatiline ja isegi ka kohati üleoleva teemaga.
Kontsert oli üles ehitatud nagu iga teinegi kontsert, kus olen käinud. Dirigent on kõige keskel,
siis keelpillid tema ümber ja taga reas puhkpillid ja löökpillid