Euroopa hiliskeskajal
VALITSEMINE JA MAJANDUS.
Linnaelu areng. 13. sajandil tekkisid käsitöö- ja kaubanduslinnad, mille asukoha määras peamiselt soodne paiknemine. Tähtsamateks
piirkondadeks olid Madalmaad ja Põhja-Itaalia. Suurimad keskused saja tuhande elanikuga olid Veneetsia, Firenze ja Pariis, kuid enamik
linnu oli siiski 5000-10 000 inimest.
Linna sisekorraldus ja valitsusviis. Linna eesotsas oli kogukond rikastest kaupmeestest e patriitsidest. Linnanõukogu ehk raad valis end
ise. Ametite järgi jaotuti korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunftidesse. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed
linnaelanikud jäid kodanike hulgast välja, sest kõikjal oli kodakondsus privileeg. Tüüpilises linnas valitsesid vähesed patriitsiperekonnad.
Linn ja senjöör. Kogu maa kuulus maaisandatele, kes väljastasid linnas õigusi ja kohustusi, andes ka linnale linnaõiguse (seadustiku, mille
alusel linn oma elu korraldas)
annaabi.ee 
