kujunenud üldtunnustatud õiguse põhimõtetega. Õiguspärane ootus õigusnormide kehtivuse osas ja õigusnormide sisu selgus tagab õiguskindluse. Õigus on tahteline ja eesmärgipärane tegevus ühiskonnas, ning oluline on, kelle huve ta teenib ja millest lähtuvalt see loodi. Õiglustunnetus sõltub inimeste väärtushinnangutest, maailmavaatest ja tema kohast ühiskonnas. Õigluse mõistega seotakse ka hüvede ja ressursside jaotamist ühiskonnas. Aristoteles tegi vahet võrdsustaval ja jaotaval õiglusel. Viimase puhul pidas ta oluliseks proportsionaalsust, mis seisnes selles, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Võrdsustava õiguse puhul koheldakse kõiki võrdselt, mis tähendab, et me kõik oleme samasugused inimesed ja meil peavad olema ühesugused võimalused eluks ja eneseteostuseks. Tänapäevalgi on aktuaalne küsimus sellest, milliste printsiipide alusel hüvesid jagada. Kas teha seda võrdselt või vastavalt kellegi panusele?
Õiguse mõiste ja õiguse idee puhul on meil tegemist üheliigiliste mõistetega. Õiguse idee koosneb kolmest põhielemendist: 1) õiglusest; 2) õiguslikust garanteeritusest; 3) eesmärgipärasusest. Õiglus on inimeste koosluse põhiväärtus. Õiglus ei esita õigusele nõuet ,,igaühele võrdselt", pigem on see nõue ,,igaühele oma". Nii kohtleb õigus alaealist soodsamalt kui täiskasvanut. Õigusteoorias tehakse vahet kahesugusel õiglusel võrdsustaval (ius commutativa) ja jaotaval (ius distributiva). Võrdsustav õiglus realiseerub valdavalt eraõiguse valdkonnas nt kahjude hüvitamisel, jaotav õiglus aga riigi suhtumises kodanikesse. Õiguse garanteeritus (õiguskindlus) peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava õigustrakendava tegevusega. Õiguse eesmärgipärasust iseloomustab suunatus korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises, mis leiab oma väljenduse õigusnormides
annaabi.ee 
