Tõde ja õigus I osa, Pearu monoloog
Pearu
No on alles raske hommik. Eile sai ikka kõvasti viina võetud, küll nüüd kõik
mehed seal kõrtsis teavad mis mees ma olen ja kui palju ma kannatan. Oi näe,
magussai. Unustasin vist eile lastele anda. Kahju ainult, et Andrest eile kõrtsus
polnud. Oleksin tahtnud temaga paar asja ära õiendada, aga nüüd pean jälle
kohtusse minema. See mees ikka ei anna mulle rahu, on alles sitke vennike. Või
tema otsib õigust, kuid mis õigust sa siin Vargamäel tahad. Minu arust võidab
see, kes on kavalam.
Ühes asjas oli siiski Andres õige valiku teinud, see oli tema kadunud naisuke
Krõõt. Ma siiamaani mäletan tema heledat häält kui ta sigu minu maa pealt ära
ajas. Küll Krõõt oli ikka väärt naisuke. Mina omast heast südamest ajasin isegi tee
puhtaks Krõõda surma puhul, nii väärt oli Krõõt. Kahju, et teda enam pole. Oli
teine vast sihvakas ja sale, minu naisega ei anna võrreldagi, puha tömpajalg
teine. EI suuda...
annaabi.ee 
