Hingring Doris Kareva Luulekogu analüüs, kolme luuletuse analüüs
2. Võrdlus- tõusis kui tõemeel; kaardus kui karjatus vaikusse; armastus, mis kerge nagu surm.
3. Metafoor- klaasajastu koridor; nooljas leekkeel; küsimussammastik;
4. Isikustamine ehk personifitseerimine- linn, mis ühel hetkel ärkab, möirgab, lööb kui
kohisema; süü seisis, selge ja sale, ta ees ning sirutas käsi; pimedus embab ta keha.
5. Sümbol- loorber- kuulsus; kõrb- tühi ja lootusetu; ma mõtlesin maast, kuhu janunen jõuda-
mõeldakse surma.
6. Allegooria- metsloom, sa oled olnud mulle vend, kui kilgates mu peale peeti jahti, su
kiskjakoopas kodus tundsin end;
7. Vastandväljendus- pime päev; tõeluse südamikku sügavalt, lähedalt;
8. Metonüümia- Süü seisis selge ja sale, ta ees;
Lausekujundid
1. Kordus- anafoor ilmneb luuletuses ,,Unelõhe", kus kordub sõna linn.
Linn,
mida olen põhjanud ja põland,
linn põhjamaine, põletav karm
annaabi.ee 
