V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Sinu pale on armsam kui jumala oma! Sa ei salli mind -- ütle ometi, miks? Ma arvasin, et
mäed nihkuvad enne paigast, kui üks naine vastamata jätab niisugusele armastusele kui
minu oma. Oh, kui sa ainult tahaksid, kui õnnelikud me võiksime olla! Põgeneme -- ma
aitan sind põgeneda --, läheme kuhugi ära, otsime endale mõne paiga siin maa peal, kus on
rohkem päikest, rohelisi puid ja sinist taevast. Me armastaksime
320
teineteist, sulataksime ühte oma hinged. Me januneksime igavesti teineteise järele, me
kustutaksime väsimatult koos seda janu oma igavesti voolavast armastuskarikast.
»
Tütarlapse vali naer katkestas preestri jutu.
«Vaadake, preestrihärra! Teil on küüned veres!»
Preester jäi mõne silmapilgu nagu kivistunuks ja vaatas teraselt oma kätt.
1
8
8
«Olgu,» vastas ta lõpuks kummalise õrnusega, «solva mind, süüdista mind, kuid tule,
lähme siit kiiresti minema. Homme sünnib see, ütlen ma. Greve'i platsi võl-lasammas, sa
tead ju