Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt
Madis Kõiv nagu oleks kõikjal kohal, samas ei oleks teda nagu kuskil. Imeliku paigutusega autor, keda
kirjanduslooliselt paika saada on keeruline.
Enn Vetemaa ja Mihkel Mutt. Ühine humoristlik liin, tingimisi följentonistlik proosa, mingis mõttes hea sõna, sest osutab
mingitele traditsioonile, mis varem olemas, mis hiljem olemas. Võib olla ka algne, sest kitsendab arusaama loomingust. Mõlemad
ei mahu vaid följetonistliku proosa alla. Esimene etapp naljalugude vana jannsenliku põhjaga traditsioon, spetsiifiliselt
kirjandusliku följetoni kuju Bornhöhe loomingus. Teine faas följetonistlikus proosas: kirjanduslik följeton zanrina välja kujuneb,
ennekõike Siuru aeg. Seal muutub Siuruliku kultuuri orgaaniliseks osaks, Gailiti looming. Ka Alle jne. Välja kujunenud ja omab
tähtsat kohta, aga see on väga kitsas kastis. Kolmas faas jõuab kätte 70ndate paiku alates, kus följetonistlikkus päriskirjanduses
muutub aktsepteeritavaks nähtuseks. Miks mitte varem
annaabi.ee 
