100 aastaga Muinas-Eestist tänapäeva
leidus alati aega oma küla tegemistel silma peal hoida. Siinkohal võib Rehepappi kõrvutada
ka Koiola Aotõiviga Indrek Hargla raamatust, kes samuti pühendas rohkelt aega Eestimaal 4
müsteeriumi lahendamisele ja oli oma olemuselt Rehepapile sarnaselt väga avatud olemise
ja otsese ütlemisega.
Üks postmodernistliku kirjanduse tunnuseid on lisaks muudele aspektidele ka
kõnekeele toomine kirjapilti. Kui varasemalt oli kirjutamata reegel raamatut kirjutades jääda
janeeyrelikult viisakaks siis ajapikku on see muutunud: kirjutatakse just nii, nagu parasjagu
midagi kõnekeeles öelda võiks. Näiteks kasutati eelmise sajandi alguses pahameele
väljendamiseks kirjas lihtsaid ja kergeid sõnu, näiteks ,,pagan võtaks'' kui nüüdisajal
kirjutataks lihtsalt ,,persse''. Eriti silmatorkavalt robustne on oma keelekasutuselt olnud
Peeter Sauter oma teoses ,,Kõhuvalu'', mille kohta võiks väita, et see oligi Eesti kirjanduse
samm postmodernistlikku maailma.
annaabi.ee 
