E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ta oli äkilise meelega, ta võis teie
meestega riidu sattuda ja -- kes teab? Vahest salgate seda minu eest, kardate mind hirmutada
ja
kurvastada? Ärge kartke, ma võin kõige hirmsamat tõtt kannatada, aga see kahevahel
kõikumine
ähvardab mind surmata.»
Ivo otsaesisel läikis külm higi, ta hambad logisesid. Ta, ei suutnud Agnese uurivat pilku
välja kannatada, tõusis järsku üles ja kõndis paar korda telgis edasi-tagasi. Siis ütles ta
rõhutud
häälega: «Teie jampsite, preili von Mönnikhusen; ma näen, et haigus teist veel kaugeltki
lahkunud ei ole. Teil on rahu ja puhkamist hädasti vaja. Ma läkitan kõhe, vanaeide teie eest
hoolitsema.»
«Ma ei taha seda naisterahvast näha!» hüüdis Agnes ahastuse ja jälkusega. «Ma olen täiesti
terve, laske mind nüüd linna!»
«Ei või -- ma pean teie kalli elu eest vastutama,» ütles Ivo külmalt. «Veel paar päeva rahu,
küllap siis näeme.»
Nende sõnadega astus Ivo telgist välja