"jampsinud" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

alla- 385 poole kanda. Kui laagrist, mille köhal taevas tulede kumast punetas, tüki maad eemal olin ja juba suure oja mürin mu kõrvu hakkas kostma, ujusin ma kaldale ja jäin sinna võimetult lamama. Kange verejooks oli mu jõu ara kurnanud. Ma ei suutnud kätt ega jalga liigutada ja tundsin mälestust teist korda kaduvat. Mis minuga siis veel sündis, selle üle ei või ma ise mingisugust otsust anda. Nagu pärast kuulsin, olin ma mitu päeva uimane olnud ja jampsinud.» «Vaene Gabriel!» õhkas Agnes tema palet silitades. «Oh oleksin mina siis sinu juures võinud olla!» «Jah, sellest oli küll väga kahju, aga ma olin siiski hea hoole all. Kuule edasi. Uimastusest ärgates panin ma imestusega tähele, et vaeses hurtsikus ja viletsas sängis olin. Sängi kõrval, istus vana mees kehvas riides ja parandas võrke. Kui ma häält tegin, pööras vana mees end täie näoga minu poole ja naeratas sõbralikult. Ma tundsin ta kõhe ara: see oli minu isa.»